15. veebruar 2018

Jooksjaportree: milline jooksja ma olen?

Marathon100 tutvustas ükspäev natuke Eesti jooksjate uuringu tulemusi ja kirjutas artikli sellest, et on olemas kahesuguseid jooksjaid: nutijooksjad ja rahvajooksjad. Küsimustik, mille põhjal jooksjad tulemusena ühte või teise rühma liigitati, koosnes 18 küsimusest. Ma ise pean end pigem rahvajooksjaks aga vaatame, mida küsimustik minu kohta ütleb:


  1. Mulle on tähtis võistlusel saadav elamus ja emotsioon. Jah, absoluutselt. Jooksuvõistlustel, kus pole tekkinud emotsiooni või on see kujunenud läbini negatiivseks, ma rohkem osalenud pole.
  2. Mulle meeldib võistlusel pingutada ja saada hea tulemus. Jah, nõus. Mitte alati pole olnud võimalik anda päeva maksimum, et saavutada parim tulemus aga vähemalt alguses üritan olla parem kui varem.
  3. Mul on lihtne endale valida sobivat üritust. Jah, siiani pole see küll raskust valmistanud.
  4. Mulle meeldib osaleda igal aastal samal üritusel. Jah ja ei, sõltub üritusest. On üritusi, millele olen jäänud truuks aga on üritusi, mis on aja jooksul kaotanud oma võlu.
  5. Võistluste osavõtutasud on kallid. Jah, enamasti küll. Kahjuks tõusevad osavõtutasud iga aastaga.
  6. Osaleksin rohkem jooksuüritustel, kui tasu oleks madalam. Ilmselt küll, kuigi otseselt ühtegi võistlust osavõtu tasu pärast ära pole jätnud. Vist.
  7. Saan hea teenuse oma võistluse tasu eest. Jah ja ei. See sõltub üritusest endast, on väga hea ja on veidi kehvema korraldusega üritusi, lisaks jääb nende vahele palju muudki.
  8. Mulle meeldivad rohkem suured kui väikesed võistlused. Pigem ei, kuigi sõltub, kui palju inimesi on stardis ja kui kitsas on rada. Väiksemad võistlused on üldjuhul mugavamad.
  9. FB on mu peamine ja eelistatud ürituse infoallikas. Ei, peamine on ikka Marathon100 kalender ja jooksude enda kodulehed.
  10. Otsin alati uusi jooksuüritusi. Ei otsi, kui jääb silma ja pakub huvi, siis osalen aga ekstra midagi uut ei otsi.
  11. Eestis on liiga palju jooksuüritusi, mille vahel valida. Nõustun, et üritusi on palju aga raskusi valimisega küll ei ole. Eks osalemine sõltub asukohast, osavõtutasust ja motivatsioonist sinna minna.
  12. Lõpetamise aeg pole mulle oluline. Vale, on väga oluline. Okei, paaril juhul ma tõesti pole seadnud aega eesmärgiks aga kusagil sügaval sisimas pean ma ikka aega oluliseks.
  13. Mulle meeldib võistlusel käia grupiga, mitte üksi. Nii ja naa. Käin tihtipeale üksi aga ääretult tore on kohata tuttavaid nägusid.
  14. Eelistan ajavõtuta üritusi. Ei, kuna lõpetamise aeg on mulle enamasti oluline. Ilma ajavõtuta üritusel osalemine võrdub minu jaoks samahästi mitteosalemisega, sest märki ei jää ju maha.
  15. Mulle meeldib jooksuürituse ajal pilte ja selfisid teha. Ei meeldi, less is more ehk jooksma lähen ilma liigsete vidinateta ja jooksmise ajal tegelen jooksmisega.
  16. Mulle meeldivad temaatilised jooksuüritused. Ei, sellest on mul ükskõik... mul ei tule ühtegi temaatilist üritust hetkel pähegi...
  17. Maksaksin heameelega rohkem VIP teenuse eest. Kindlasti mitte.
  18. Mulle meeldib enda võistlusmuljeid jagada FB's. FB's ma neid väga ei jaga aga blogisse kirjutan küll, mõnikord jagan pilte ka Instagramis.

Siit võib järeldada, et ilmselt kaldun rohkem rahvajooksja poole aga mõnigate punktide järgi on minus grammike ka nutijooksjat. Äkki olen siis hoopis nutikas rahvajooksja? Kõlab hästi küll. :D

31. jaanuar 2018

Jaanuari kokkuvõte: ah, niisama laisklen

Ükspäev ilutses taevas halo

Mul on hea meel, et jaanuar saab lõpuks otsa ja algab veebruar. Ma ei tea miks aga mulle pole kunagi jaanuarid meeldinud. Selle aasta omal polnud suurt viga aga vahet pole, veebruar juba kõlab valgemalt, kevadisemalt ja eem... soojemalt vist siiski mitte?

Selle kuu suurim ahhaa-moment oli see, kui ma sain aru, et talvel sobib ka väljas joosta. Kuigi ükspäev (vist 16 jaanuar, kui ma ei eksi) võttis veidi vanduma küll, kui jooksmise ajaks tõusis megatugev tuul ja ma lihtsalt külmusin jääkamakaks. Aga ikka jooksin lõpuni.

Toopäev puges tuulekülmaga mu sisse ka mingi näljapisik, mis nõudis suurtes kogustes suhkrut ja jahu. Koheselt. Ma olen muidu küll suur magusasõber aga no seekord sai ikka korralikult selle sugar rush'iga võideldud. Hea, et suhkrupaistetust ei tekkinud.

Igatahes. Pärast külma tuli lumi. Palju lund. Suvetossud + lumi + libedus = mõnus kompott. Pulss on kõrge, tempo aeglasem kui teol ja ainus, mis veel rajal hoiab, on teadmine, et ükspäev. Ükspäev sulab lumi, vammus lendab seljast ja jooksusamm muutub teravamaks. Ükspäev!

Üldises mõttes võib jaanuari märksõnana nimetada laiskust. Trenni jõudsin kõigest 14 korda, mille peale kulus tühised 17 tundi. Neist 4x käisin jõusaalis ja 10 korraga jooksin jooksin ligi 92 km, millest üks oli poolmaraton... Praegu veel võib, varsti enam ei saa.

Sain kätte ka Suunto virtuaaljooksumedali, mis näeb välja selline:


Suunto virtuaaljooksul olin oma aeglase jooksuga kõigist kiirem. Sain üldarvestuses esimese koha. Heh, mitte, et see mingit suuremat tähtsust omaks aga väike võit siiski. ;)

Veebruari plaanid on lihtsad. Laduda vaikselt põhja, joosta natuke rohkem kui jaanuaris ja joosta 24. veebruaril järgmine poolmaraton. Jõusaali pääse sai ka läbi, seega hoian pöialt, et ilm püsiks enam-vähem.

Kirjutamisteni! :)

28. jaanuar 2018

1/12 poolmaratonist: 36. Suunto virtuaaljooks

Allikas: Marathon100

Nonii. Aasta esimene poolmaraton tehtud. Kui päris aus olla, siis vahepealsed tuulekülmad seadsid jooksu kahtluse alla ja kuni jooksu lõpuni polnud ma päris kindel, kas ma jõuan lõpuni või mitte.

Valisin aasta esimeseks poolmaratoniks 36. Suunto virtuuaaljooksu eelkõige mugavuse tõttu. Sellise külma ja halliga eraldi kuhugi stardipaika trippida ja pärast märja nahaga tagasi tulla ei kõla eriti geniaalse köha-nohu-vaba-plaanina.

Hommikul pistsin nahka kaks banaani ja tassitäie kuuma teed. Kui ma jooksule regasin, siis muu info lahtrisse kirjutasin tellimuse ilusale ilmale. Aknast välja vaadates ei näinud ma mingit päikest ega hullutavaid soojakraade, nõuan raha tagasi??? Väljas oli -4 kraadi + eile sadas vihma - uiske päris kaasa ei võtnud aga olin valmis kõigeks.

Esimene kilomeeter oli ilmselt kõige hullem. Kõnniteel oli kiilasjää, mul oli jalas suvetoss ja terve keha tõmbas end pingesse. Nagu lehm jää peal. Mitte, et ma kunagi lehmi jääl näinud oleks aga millegi sellisena võis mu jooksmine välja näha küll.

Jalg harjus vaikselt. Kahju, et luupi kaasa ei võtnud, oleks kohe näinud seda pisikest kruusarada ka, mis kõnnitee paremasse serva jäetud oli. Kruusa peal oli ikka oluliselt mõnusam joosta. Ja oh seda vastutuult. *ohkan mingi 5 korda veel*

Päris mitu korda pidin appi võtma numbrid - mitme hingetõmbega jõuan joosta ühe kilomeetri. Kuna mul läks pidevalt sassi, siis ma ei saanudki seda teada. Iga natukese aja tagant arvutasin, et kui ma nüüd kõndima hakkan, lõpetan see ja see kell aga õnneks kõndimiseni ka ei jõudnud.

Umbes 15 km, kui korraks tundsin tuult selja tagant puhumas, märkasin, et enam polegi nii libe. Juhhei! Jään vist ellu selkorral. Kuidagi ma sinna Järveotsa kooli staadionile jõudsin ja kuidagi ma selle 21,2 km tehtud sain. Huh! Tegelikult oli hea olla. Nüüd jääb veel medal ära oodata.

36. Suunto virtuaaljooks numbrites:
distants - 21,2 km (reeglid näevad ette 100 m pikema distantsi läbimist)
aeg - 02:07:32
keskmine tempo - 6:00 min/km
keskmine pulss - 174 bpm
kulutatud energia - 1275 kcal
kiireim km - 2. 5:37
aeglaseim km - 14. 6:17

Selle jooksu pühendasin ma oma heale sõbrale (tsau, Asko), kellel juhtus just täna olema sünnipäev. Järgmine poolmaraton on plaanis ära teha 24. veebruaril.

Ilusat talve jätku seniks! :)

Ühel teisel päeval Paljassaarel

11. jaanuar 2018

Ja siit ta tuleb... poolmaratoni aasta!

Eelmisel aastal sai välja hõigatud idee joosta ühel aastal iga kuu üks maraton. Selline aasta tuleb 12 kuu pärast ehk 2019. Vähemalt praegu tahaks nii mõelda.

Sellest aastast saab aga soojendus ehk sissejuhatus maratoniaastale ehk kui kõik läheb nagu peab, siis võiks joosta nüüd iga kuu vähemalt ühe poolmaratoni. Vähemalt ühe sellepärast, et juba praegu olen ma mais end kirja pannud kahele poolikule - Riia ja Viimsi jooksule.

Kui Marathon100 võistluskalendrit vaadata, siis ilmselt jaanuaris, veebruaris ja märtsis tuleb ette võtta Suunto Virtuaaljooks. Aprillis aga pole hetkel ühtegi poolmaratoni võistlust... aga aega on, ehk midagi ikka tuleb. Kindlasti tuleb.

Selleks, et endale kinnitada, et mul on tõsi taga, tegin 2. jaanuaril midagi, mida ma pole mitte kunagi varem jaanuaris teinud. Panin tossud jalga ja läksin välja jooksma. Ja läksin uuesti. Ja uuesti. Ja siis kui ma jõudsin mõelda, et õues on ikka nii palju parem joosta kui jooksulindil, algas talv... aga ma jooksen edasi! Las see talv  murrab, ma proovin ellu jääda. :D

Parim osa oli aga see, et kui ma kolmandal korral välja jooksma läksin, tundsin õhus täiega kevadet... sest ma alustan väljas jooksmist tavaliselt märtsis/aprillis. Vaimusilmas kuulsin, kuidas linnukesed laulsid, asfalt oli lumesulamisveest märg, soe oli olla... ja no hallooo, ootaks äkki vähemalt jaanuari teise nädala ära või midagi.

Igatahes, poolmaratoni aasta läheb käima. Kes tahab, võib vabalt liituda. ;)

30. detsember 2017

2017 magusat varjundit

Kui 2016. aasta tõi mulle jooksumaailmas palju (kui mitte kõikidel distantsidel) uusi rekordeid, siis sel aastal oli rekordisadu väiksem. Seevastu sain aga rohkem uusi kogemusi, õppetunde, kohtusin nii paljude ägedate inimestega ja noh, oli täiesti teistmoodi aga imeline aasta. Kui peaks ühe sõnaga aasta 2017 kokku võtma, siis see märksõna oleks päikeseline.

Siis, kui päike Õismäel loojub

Aasta lemmikhetk
Veebruaris kirjutasin, kuidas parim piinamismeetod on korraldada midagi lahedat, lasta huvilistel osa võtta ja siis piinata neid teadmatusega, kas nad said edasi või mitte. Lõpuks, kui tuli kiri, et pääsesin projekti "Eesmärgiks SEB Tallinna maraton", olin vist kõige rõõmsam inimene maamunal. Ok, liialdan aga õnnelik olin küll. Parim hetk terveks aastaks.

Ühistrenn projektiosalistega

Aasta lemmikvaev
Otsus osaleda eelpool mainitud projektis, oli parim. See, et ma sinna pääsesin, oli uskumatu aga äge. Terve teekond maratonini oli nii õpetlik ja kogemusterohke, treenida ühe eesmärgi nimel. Praegu ma enam ei mäleta väga maratoni, pigem on meeles see teekond maratonini.

Ühistrenn projektiosalistega

Aasta lemmikjooks
Hetkel ei kujutaks ette, kui peaks ärkama hommikul 5.20, et tõmmata jalga jooksusussid ja suunduda 30 km'sele jooksule aga ma olen nii rahul, et suvel seda mitu korda tegin. See on see, mis jääb meelde. Ärkamise hetkel mõtled küll, et sured ära aga mitu kuud hiljem näed, et jäid ju ellu. Ei olnud katki midagi. Hommikused jooksud sobisid mulle ka veidi paremini kui õhtused - süda veel magas ja pulss oli madal. Samuti ei olnud päike veel kõrvetavalt kuum (nii harva, kui seda ka oli).

30 km ümber Anne kanali - 15 ringi - jah, miks ka mitte!

Aasta lemmikvõistlus
Selle tiitli saab ilmselgelt Rakvere Ööjooks, mida võib pigem nimetada ööujumiseks. Sellist elamust ei osanud keegi oodata ja mina ei osanud oodata ka uut isiklikku poolmaratoni rekordit. Parim oli asja juures see, et ma olin finišis valmis teise ringi samas tempos otsa jooksma. Ilmselgelt olin ma tol nädalal aasta parimas vormis. Oleks-poleks onju, aga oleks sel päeval olnud maraton... pagan, veits valesti läks see vormi ajastamine. :D

Madalalt finiši poole lendamas

Aasta lemmikvalu
Mõnikord annab 11 sekundit valu parima õppetunni, mida soovida. Kui ma oleksin joosknud Tallinnas maratoni alla nelja tunni, oleks mul jäänud nii palju saamata. Ma oleksin finiši hetkel kogu raskuse lihtsalt unustanud ja järgmine kord samade ämbritega edasi kolistanud. Nüüd jäi kõik meelde, et saaksin edaspidi olla targem. See 11 sekundit mind ei morjenda, sest ma õppisin sellest palju. Ja armas-taeva-isa-anna-mõistust, et ma enam ühelgi maratonil ei jookseks viimased 12 km ilma energiat juurde manustamata.

Pärast Tallinna maratoni ütles kõik üles :D

Aasta lemmikmotiveerimine
Jätkuks eelmisele - pärast Tallinna maratoni küsis Margus Pirksaar "kuidas läks". Ja kui ma  vastasin, et 11 sekundit jäi puudu, hakkas ta naerma, et kammoon, sa parandasid praegu oma maratonirekordit 20 minutit ja kurvastad selle 11 sekundi pärast. See naer kõlab mul siiamaani kõrvus ja toob muige näole. Siis sain ma alles aru, et tegelikult on väga äge.

Juba laagris sain Margus Pirksaare tähelepanu osaliseks :D

Aasta lemmikfiniš
See tunne, kui sa oled jooksnud üle 39 kilomeetri ja sind ootab ees metsik tõus. See hetk, kui oled sealt üles saanud ja teinud viimase 42. kilomeetri kiiremini kui ükski teine kilomeeter sellel jooksul. Jah, Tartu Maraton oli ilus jooks oma magusate ja mõrudate varjunditega.

Las see pilt räägib enda eest

Aasta lemmikmedalid
Päris raske on sel aasta nimetada ühte medalit teistest lemmikumaks. Igal medalil on oma lugu rääkida. Iga medal särab endamoodi. Ühtegi medalit ei vahetaks ma teise vastu. Võib täiesti ausalt öelda, et sel aastal õnnestus mul koguda ainult ilusaid medaleid, sh ka üks poodiumimedal.

2017 medalites

Aasta lemmiksõbrad
Vananemise juures on see hea asi, et mida aeg edasi, seda rohkem ristub su tee ägedate inimestega. Sel aastal olen ma eriti palju tundnud, kui oluline on sinu kõrval seisev inimene. Isegi, kui sa teda ei tunne ja ei tea aga ta elab sulle kaasa. Jah, jutt käib ka Sinust, armas lugeja. Aitäh, et olemas oled!

Üks pisike osa nendest inimestest - team Jooksupartner!

Aasta lemmiktunne
Häid tundeid on olnud palju aga äramärkimist väärib kindlasti üks - SEE tunne, kui ma mõtlen oma viienda maratoni peale. See on samasugune tunne, nagu valdas mind esimese maratoni eel, nagu Helsingi maratoni eel aga mitte Tallinna ega Tartu maratoni eel. Ma ei tea veel, kus see viies maraton tuleb aga mul on juba see õige tunne sees. Lahe.

Luitejooks

Aasta lemmiküllatus
Viis päeva pärast maratoni läksin Saue õhtujooksule (5 km), sest a) ma polnud Sauel kunagi käinud ja b) see jooks oli tasuta. Tänaseks ilmselt mälu juba petab aga jooks läks kerge jalaga, napid sekundid jäid rekordist puudu. Järgmine päev sain aga teada, et jooksin vanuseklassis lausa esimese koha. Ja mitte ainult - jooksu korraldaja tõi mulle medali ja auhinna isiklikult ära. Vau!

Üks sellel aastal saadud särkidest

Aasta lemmikuus
Jaanuaris osalesin oma elu esimeses spordilaagris. Jajah, ma polnud kunagi varem laagrisse sattunud. Laagris sain palju uusi teadmisi ja emotsioone. Praegu saan öelda, et see oli minu selle aasta pika teekonna väike algus.

Jooksulaagris

Aasta lemmiktänu
Põhjuseid, miks olla tänulik, ja inimesi, keda tänada, on palju. Siiski tahaksin siinkohal tänada Janekut, tänu kellele üldse oli selline aasta võimalik. Tänada treenerit Einarit, kes uskus lõpuni, et ka minusugused "kobakäpad" võivad palju ja kiiresti joosta. Lisaks tänusõnad minu kõige suuremale fännile Ergole, kelleta ma poleks jõudnud isegi mitte poolele maale. Ja muidugi, maailma kõige suurem tänu mulle endale, et ma ikka vastu pidasin ja kõik, mis vaja, ära tegin. :D

Parim treener üldse - Einar Kaigas

Aasta lemmiknumbrid
Mõte lebost detsembrist ei kandnud vilja, sest ees ootas 2000 km täis treenimine. Puudu oli just täpselt nii palju, et diivanil lösutamine eesmärki poleks täitnud. Ja 2000 km oli vaja täis saada, sest sest sest see võib jääda viimaseks korraks, mil minu silmad seda näevad. Sellest 2000-st kilomeetrist kuulub puhtalt jooksule 1737 km, ülejäänud kajastab ÜKE't (sh lõigutrenne), matku, ratast ja muidugi killuke ujumist. Aega kulus selleks 345 tundi 297 trenni jooksul. 10 km sai võetud tõuse ja 11 km joostud allamäge.

Kilometraaž kuude lõikes - seisuga 22.12.2017 kokku 2000 km

Aasta lemmikpostitused
Sellel aastal avaldatud postitustest on kõige enam klikke saanud SEB Tallinna maratoni postitus. Sellele järgnesid postitused Paide-Türi jooksust ja Tartu Linnamaratonist.

Ükspäev oli jõusaal nii tühi, et see tuli pildile jäädvustada

Aasta mitteniilemmikud
Kuhu kadusid jooksuvorm? Pärast Ööjooksu tundsin sellist lendu, et hoia ja keela. Umbes nädal enne maratoni aga lagunes kõik kolinal kokku. Treeningpulss oli kõrge, võistluspulss oli kõrge. Puhkeolekupulss õnneks oli sama aga see ei teinud asja paremaks. Kas vormi ajastus läks lihtsalt nihkesse? Lisaks veel see veider närvivalu, mis mind kuskilt teisest dimensioonist külastas.

Siia aastasse mahtus ka esimene jooksuvõistlus, kuhu ma olin end registreerinud, valmis minema aga starti ei jõudnudki - Ülemiste järvejooks. Pole hullu, õnneks toimub see igal aastal.

Siia paigutan ka selle, et Linnajooksude medal oli küll imeilus aga auhind oli veits jama. Aga siin pole midagi teha, ilmselt osavõtjaid on juba nii palju, et ei jõuta enam paremaid asju välja panna (nüüd raudselt tuleb uuel aastal midagi vingemat).

Kui külm kõnnib üle maa

Milline oli teie aasta? Kirjutage ja kommenteerige, oleks põnev lugeda. :)