16. aprill 2018

Aprilli poolmaraton jääb ära

Ei, ärge ehmatage, minuga on kõik kõige suurepärasemas korras. Lihtsalt poolmaratoniga on sel kuul kehvasti.

Kui vaadata Marathon100 kalendrit, siis sealt leiab ainult Kindral Tõnissoni militaarjooksu. Alustuseks asub see kohas, kuhu on tülikas minna ja teiseks on seal märksõna "veetakistus". No tänan ei. Jääb ära.

Siis on võimalus teha ka Virtuaaljooksu nagu ma siin kaks korda olengi juba teinud. Aga siin on üks aga. Nimelt oli varem osalustasu 6 eurot (+4 eurot medali eest), siis nüüd on osalemine kallim - 8 eurot + medal. Kui varem oli jooks nädala põhine, siis nüüd võib selle 8 euro eest ühe kuu jooksul startida nii palju kui tahad.

Ühest küljest on tore ja arusaadav aga teisest küljest - ma tahan joosta ainult üks kord. Kui 6 eurot oli vastuvõetav, siis 8 eurot ühe korra Virtuaaljooksul osalemise eest välja käia on minu jaoks natuke palju.

Seega ma otsustasin, et jätan aprillis poolmaratoni vahele. Järgmine poolmaraton tuleb hoopis vähem kui kuu aja pärast Viimsis ja nädal hiljem Riias.

Sellised lood.


10. aprill 2018

D-vitamiin pärast pikka pimedat talve

Kui ma eelnevatel aastatel olen lasknud veres kontrollida d-vitamiini näitu, siis see on alati jäänud sinna alumise piiri ümbrusesse (>75 nmol/l). Ilmselt pole mul sellega erilisi probleeme olnud seetõttu, et mul on ülihele nahk, mis mõneti kurvastuseks mitte kunagi ei päevitu (aga punaseks läheb rõõmuga) aga päikesekiiri püüab vist jõudsalt. Hea seegi vähemalt. 

Talvel olen loomulikult ka neid kõige tavalisemaid d-vitamiini pärleid söönud nii tihti, kui meelde tuleb. Sel aastal oli aga kõik teistmoodi *kõlab dramaatiline muusika*. :D

Nimelt sain päkapikult Regiinalt endale täiesti teistmoodi d-vitamiinid. Esiteks oli üks kapsel 4x kangem kui senine (100 μg vs. 25 μg) ja need polnud õlikapslis. Seda viimast ma veidi pelgasin ja ostsin apteegist eraldi õlikapslid kõrvale, siis jääb pidev arvutamine - kas sõin piisavalt rasvast - ära.

Alates detsembri keskpaigast hakkasin neid krõbistama, mida aeg edasi, seda rohkem jäi päevi vahele, niiet kolme kuu portsust on neli kuud hiljem paar tk alles. Need ma hoian praegu sügiseks, sest päike külastab meid tihedamalt ja noh... kui d-vitamiini näit on hetkel veres 102 nmol/l, siis võin sünteetikast veidi puhata küll.

Järgmiseks sügiseks varun kindlasti sama purgi. Aitäh, Regiina, et mulle need saatsid!


Samuti olen saanud lõpuks verenäitajad stabiilseks ja püsivalt normipiiridesse. Siin ma pole küll midagi muud erilist teinud kui lihtsalt rohkem söönud. Vähemalt ma üritan. :D Rohkem kiudaineid, rohkem juurikaid, puuvilju, no ja mõnikord rohkem magusat ka.

Kuna mul endal kaalu ikka veel ei ole, siis polnud tükk aega aimu ka, kas see rohkem söömist mind paksuks ka teeb aga aprilli alguses käisin jõusaalis ja selgus, et eip, numbrid olid nagu ikka. Päris jooksu-suvevormis veel pole aga suveni on veidi aega ka.

Koos aprilli algusega kadus ka põlvevalu. Loodan, et igaveseks! Kahjuks ma ei oska öelda, kas paprika-süldidieet aitas, sest mul õnnestus mõlemast vaid üks ära süüa. Kuidagi ei sattunud kätte ja nii see asi jäigi.

31. märts 2018

Märtsi kokkuvõte

Mõtlesin tükk aega, kas ma üldse hakkan märtsit kokku võtma, kui siin pole midagi kokku võtta. Kui eelmise aasta märtsis jooksin 144 km, siis sel aastal kõigest 82 km, millest 21 km oli võistlus. Kui eelmisel aastal oli märtsis juba kevad, siis sel korral andis teda ikka oodata.

Üks sarnasus eelmise aasta märtsiga siiski on. Hoolimata vähesest kilometraažist on pulsi ja tempo suhe ning jooksuindeksid samad, mis aasta tagasi. Kohati isegi paremad.

Aprillis hetkel ühtegi ametlikku poolmaratoni plaanis polegi, sest Marathon100 kalendris on küll üks Kindrali jooks aga mind väga ei paelu aprillis veetakistustega mudajooksud. Tegelikult üldse ei paelu, seega sellise profiiliga jooksud jäävad kohe välja.

Eks näis, mis aprill toob. Loodan, et natuke vähem jooksunalja kui see aasta siiani toonud on. Aitab küll, tahaks nüüd vahelduseks normaalselt ka joosta. Ilma jää, lume, tuule ja valudeta. Aitäh! :D

26. märts 2018

3/12 poolmaratonist: 45. Otepää-Tartu jooksumaraton. Silmini mudas kopsurohtu hingamas.



Eelmisel nädalal tegin valuvaigistite abil kaks trenni ja hoidsin pöialt, et laupäeval ikka starti jõuan. Laupäeva hommik andis lootust, sest valu põlves oli end kordades tagasi andnud aga Rehe Hotelli juurde minnes polnud mul endiselt õrna aimugi, kuidas see jooks kulgema hakkab. Ja hea oli, et ei olnud...

Hotelli juurde jõudes silmasin juba tuttavaid nägusid, Janekut ja Mariat. Jooksjaid oli üllatavalt palju ja ükshetk sai bussiga asutud Pangodi poole teele. Sel hetkel, kui buss põhiteelt kuhugi küla vahele keeras, jäid kõik bussis vaikseks... sellises mudas ja pehmel pinnasel see jooks siis hakkabki olema, jah?

Enne starti panin kõrva taha tarkusi - põlvevalu vastu aitab paprikadieet ja palju keedetud puljongit. Ilmselt tuleb lisaks parikale ka süldidieet ette võtta. Eks need põlved sellepärast valutagi, et on mingi aine puudus. Proovin ära, hullemaks ikka ei tee (kui välja jätta võimalik eluaegne vastikustunne paprika ja süldi vastu). Testisin ka veidi põlve ja tundus, et mõnda aega peab vastu küll, kuid valuvaigisti võtsin sellest hoolimata hinge alla mõttega, et küll hiljem jõuan kahetseda...

Kui enne keerlesid mõtted selle ümber, et äkki õnnestub ikka alla kahe tunni joosta, siis jooksurada nähes lennutasin need mõtted vastu taevast. Õnnestub mul jaa haige põlve, olematu kilometraaži ja null kiirustreeningu põhjal joosta SELLISEL jooksurajal alla kahe tunni.

Stardis panid kõik ajama aga mina seekord mitte. Ise ka imestasin, et see mul õnnestus. Võtsin koha kahe meesterahva selja taga, kelle tempo tundus sellel hetkel olevat okei. Rada oli väga vahelduv - oli jääd, lund, pori aga valdavalt langeva profiiliga. Rohkem kui loodust, tuli vaadata jalge ette, et päris ninuli ei lendaks.

Esimene jogipunkt tuli umbes 6. kilomeetril, seal jäin ma päris seisma ja ootasin kahte jooksukaaslast järgi, mitte ei tahtnud üksinda seiklema minna. Ammu enam ei näinud kedagi ees ja hirm ära eksida oli päris arvestatav. 7. ja 8. km jäi tempo kuidagi väga aeglaseks. Kui enne oli ikka 5:50 min/km, siis nüüd juba 6:30 min/km ja mul hakkas igav. Päris piinavalt igav.

Ma lihtsalt tundsin, et ma ei jaksa enam niimoodi tiksuda ja 9. km otsustasin - ma kas suren või põlen heleda leegiga aga ma pean minema oma teed. Etteruttavalt ütlen, et oleks ma nendega koos edasi jooksnud, oleksin finisisse jõudnud ca 10 min hiljem ehk oleksin 10 min kauem kannatanud, sest raske oleks nagunii hakanud.

Põlv muidugi nii optimistlik ei olnud aga teine joogipunkt oli ukselävel ja sain ruttu teise valuvaigisti hinge alla võtta enne, kui põlv koost lagunes. Pärast joogipunkti sai paar sõõmu hingata vänget kopsurohtu ja kogu põnevus algas 11. kilomeetril. Tee muutus nii mudaseks, et mu jalad karjusid appi. Tahtsin põnevust, sain põnevust.

Järgmine kilomeeter oli tõeline mudaslaalom, eesmärk oli vältida pori sattumist tossu sisse, mitte kuhugi mujale minna ei olnud ja seisma jäädes oleks lihtsalt ära uppunud. Jalad muutusid järjest raskemaks, pulss oli ammu ületanud igasuguse kriitilise piiri, tempo kannatas täiega. 

Jooksin ühest naisest mööda ja nägin lennuvälja. Meenus kohe, kuidas Maria ütles, et seal saab veidi asfaltit näha ja minu motivatsioon edasi minna tõusis mingi 200% vähemalt. Omg.. asfalt, päriselt?! Taganttuulega ka veel. 15. kilomeetri lendasin juba tempoga 5:18 min/km nagu oleks see selle jooksu esimene kilomeeter. Seal seljatasin ma veel kaks naist, kellest üks üritas minust veel ette joosta aga sellel lõigul mulle seekord vastast ei olnud ja jätsin nad kaugele seljataha. Selline minivõit noh. :D

Kolmandas joogipunktis ma sekundeid väga ei kaotanud, sest mul oli vahepeal tekkinud silme ette siht - jah, alla kahe tunni! Enam polnud aega kaotada ja kui kõik oleks läinud hästi, siis ilmselt oleks see aeg tulnud ka. Aga ei läinud... ühel hetkel keeras tee 180 kraadi ja see tuul, mis mind enne lükkas, puhus täiega vastu. Järgmine kilomeeter tuli võidelda piimhappe, veel kõrgema pulsi ja häälega peas, mis andis vaikselt alla. Lõpuks pööras rada uuesti aga minust enam asja ei olnud, kogu energia oli läinud tuulega teise suunda.

Seljatasin veel ühe mehe aga see ei tundunud enam sugugi minivõiduna, tahtsin, et see finiš juba tuleks. Lõpuks see tuli ka. Alla kahe tunni ei õnnestunud aga pagan, nii head tulemust poleks ma unes ka näinud. 2 tundi ja 2 minutit. Veel mõned aastad tagasi tegin ma hoolega trenni, jooksin võistlustel pilt silme eest must, et sellist aega näha... hea, et vana rasv nii kergelt ei kao.

Sain kaela medali, valisin endale auhinnaks kõige suurema kalendri (EV100 kalender) ja läksin hotelli, kus jäime Mariaga ootama Siirit aga kedagi ei tulnud. Autasustamist ka ei olnud, kõik läksid lihtsalt minema... me ka siis lõpuks.


Mina sain jooksul naistest 4. koha, Maria 3. koha ja Siiri, kes jooksis maratoni, esimese koha. Palju õnne meile. :D

Otepää-Tartu jooksumaraton numbrites:
distants: 21,1 km (minu kell: 21,02 km)
aeg: 02:02:07
kiirus: 5:48 min/km
parim km: 15. - 5:18 min/km
aeglaseim km: 8. - 6.24 min/km
keskmine pulss: 175 l/min
koht: 21/30, naistest 4/9

Ilmselt esimest korda elus jooksin negatiivse splitiga, kus esimene pool oli ca 3 min aeglasem kui teine pool. Pärast valuvaigistite mõju kadumist arvas põlv, et laupäeva hommikuse valuvaba oleku võib mõneks ajaks unustada ja valutab nüüd veidi edasi. Õnneks mitte nii hullult kui siin vahepeal oli. Söön nüüd paprikat, sülti ja puhkan veidi jalga.

Ja veel... ma suutsin selle jooksuga kolm küünt siniseks joosta. KOLM??? Ma jooksin nende sokkide ja tossudega kaks maratoni ilma ühegi villi, hõõrdumise ja sinise küüneta. Ja nüüd mingid tühised 21 km niidab maha lausa kolm küünt. Hämmastav. :D See läheb ilmselt sinna selgete sõnumite kategooriasse, et äkki ei tasu rohkem joosta. :D

19. märts 2018

Ma kohe oskan...

Miski üritab mulle järjepidevalt märku anda, et aeg on selleks aastaks jooksusussid nagisse riputada. Aga ma olen vist liiga jonnakas ja sellel miskil tuleb järjest karmimad meetmeid kasutusele võtta. Külm mind ei murdnud, jää ja lumi ei takistanud, põlvevalu tõmbas veidi pidurit aga seegi hakkas vaikselt üle minema.

Põlvega seoses... ma arvasin, et mul on tekkinud tüüpiline jooksja põlv aga siiski mitte. Ilmselt oli tekkinud reie nelipealihasesse ülepinge ja lihase üks kinnituskohtadest tõmbas patella veidi nihkesse. Valu oli veidi teise koha peal kui jooksja põlve korral peaks olema. Venitamine, jõutreening ja puhtal libedavabal asfaltil jooksmine tegid asja paremaks.

Igatahes. Laupäeval juba rõõmustasin, et saab ikka enne võistlust ühe vastupidavus- ja paar kiirustrenni ka teha aga võta näpust. Pühapäeval õnnestus mul seesama valulik põlv niimoodi vastu rauast toru ära lüüa, et silmadest välja lennanud sädemetega oleks võinud vabalt ahju alla tule teha. Nüüd ei ole mul mitte põlvekedra üks nurk valus, vaid terve põlve ülemine äär korralikult paistes ja sinine. Palju õnne mulle! :D

No öelge keegi veel, et see pole ilmselge sõnum "ära enam kunagi jookse" või "unusta see jooksmine nüüd igaveseks, päriselt".

Igatahes, pühapäeva õhtul jooksma minnes ei saanud ma enam üldse aru, kas põlv oli valus, sest ta oli juba enne valus või tekitas valu minu kõige ägedam sinikas üldse. Kaua ma longata ei suutnud ja 16 km asemel sai napilt 3. Aga tujul ma langeda ei lase, saangi vahelduseks teada, mis tunne on praktiliselt null treeninguga võistlusel joosta ja mis tulemus mind ees ootab. Ei taha ära sõnuda aga... kui ma üldse sinna jõuan. :D

Viskasin pilgu oma kuu kilometraažile ja ma olen terve märtsi jooksul jõudnud joosta ca 30 km. Iga kilomeeter hambad ristis. Maha ma ennast siiski veel kandma ei hakka, aprill on ukse taga ja ma juba tunnen seda sooja kevadtuult oma põski paitamas sel ajal, kui ma saan lõpuks takistustevabalt joosta. :D

Lõpetuseks üks pühapäeval leitud märk kevadest: